Teeme Ära Minu Eesti Mõttetalgud: sammuke kaasamisele lähemale

Meie ümber veerev ja keerlev maailm on täis enneolematuid võimalusi koosloomiseks- ja tegutsemiseks. Tõenäoliselt rohkem kui kunagi varem sõltub inimeste ühistest jõupingutustest, millises Eestis või maailmas me homme elame. Oleks ennatlik arvata, et head lahendused sünnivad vaid ühe või kahe inimese paremas- ja vasemas ajupoolkeras.

Teeme Ära Minu Eesti mõttetalgud sümboliseerivad kollektiivset püüet positiivselt mõjutada meie tulevikku. Mõttetalgute korraldamine on paljude asjaosalistele ellu jätnud oma jälje. Millegi suure kooshoidmine ja koostegemine, näiteks 1000 vabatahtliku kaasamise näol, ei ole ju sama, mis poes leiva või piima ostmine. Kooshoidmist ja -tegemist me alles harjutame… ja mõttetalgutega jõudsime loodetavasti sammu lähemale. Kuna tegemist oli väga mahuka projektiga, siis töö paremaks korraldamiseks tegutseti erinevates toimkondades. Järgnevalt uurime, kuidas vabatahtlike kaasamine eelkõige talgujuhtide võtmes õnnestus ning mida tulevikku kaasa võtame.

Inimene, inimese, inimest

Koolitus- ja talgujuhtide toimkonna üheks ülesandeks oli leida enam kui 400 inimest, kes 1. mail astuvad särasilmsete ja punapõsksetena talguliste ette ning loovad parimad eeldused heade mõtete mõlgutamiseks ning suurte tegude planeerimiseks. Inimene tahab osaleda ikka seal, kus tema tunnetab mingit vajadust, saab rakendada oma võimeid, olla koos teistega osa millegi uue loomisest ning samas jääda iseendaks. Meil oligi vaja omanäolisi inimesi. Tõenäoliselt, võimalus osa saada millegi uue loomisest ja ainulaadsest väljakutsest oli see, mis inimesi tõmbas talgujuhtimise poole. Teiseks, võimalus end uues ja tundmatus olukorras proovile panna. Kolmandaks, paljude talgujuhtide igapäevatöö koolitaja, õpetaja või konsultandina andis neile ka tööalase ja praktiliste oskuste rakendamise võimaluse. Neljandaks, mitmete jaoks oli see võimalus oma praktikat rikastada avatud ruumi meetodi näol.

Tõsi oli see, et selget ettekujutust, mis hakkab toimuma või milliseks täpselt kujuneb talgujuhi päev 1. mail ei olnud meil talgujuhtide värbamise alustades ehk veebruaris mitte kellelgi. Teadsime vaid, et inimesed on meile olulised. Kuidas alustad inimeste leidmist? Ikka “kodust” ehk vaatad enda ümber, oma tutvusringkonnas, tööl ja muudes võrgustikes ning püüad kõigepealt neid kaasata. Kaasamise üks olulisi eeldusi on kutsumine: see on tegusõna, seega oma olemuselt aktiive tegutsemine, siira ja selge sõnumi edastamine inimesele, kutse osaleda, panustada. Samas ka ausalt öelda, et antud hetkel kõik pole veel piisavalt selge, aga aja jooksul kindlasti saab. Ja vaikselt hakkasid inimesed huvi üles näitama. Nende seas oli ka neid, kes tahtsid aktiivsemat rolli projektis võtta; seega olime valiku ees, kuidas neid kaasata? Samaaegselt toimus mõttetalgute päeva sisuline arendamine: otsisime head lähenemist, mis kaasaks võimalikult suure hulga inimesi ning looks eelduse koostegutsemiseks. Mitmete arutelude ja kohtumiste rüpes jõudsime järelduseni, et Minu Eesti mõttetalgute aluseks sobib avatud ruumi meetod. Seega said mitmetel toimkonna koosolekutel osaleda ka need talgujuhid, kes aktiivsemalt soovisid projektis osaleda. Ja samas oleme kindlad, et kõigini me ei jõudnud ning küllap on ka neid, kes tundsid end kõrvalejäetuna. Kui on nii suur vabatahtlik projekt, tundub ühelt poolt ju loomulik, et kõik vabatahtlikud saavad rakendatud: teisalt aga, lihtsalt vabatahtlikkuse enda pärast ju inimesi kaasata pole vaja ning selleks ei pruugi ka vajadust olla. Vabatahtlikud soovivad reaalset ülesannet ning panustamisvõimalust. Juhinduma peab ka projekti eesmärgist – liiga suur tuumikgrupp otsuste tegemisel võib fookust hägustada ja protsessi aeglustada vaatamata sellele, et kõigil on head soovid projektile kaasa aitamiseks.

Hoiame koos

Kaasamisega kaasneb ka vastutus motivatsiooni jätkuvalt üleval hoida: meie jaoks üheks võimaluseks oli pidev talgujuhtidega kommunikeerimine ja info edastamine. Mõned kuud enne 1. maid püüdsime iganädalaselt saata talgujuhtidele informatsiooni, mis oli antud hetkes aktuaalne.

Hoidsime ranget joont, et infokirju ei tuleks rohkem kui 1 nädalas (välja arvatud viimane nädal, mil saatsime kirja välja veel ka päev enne ja päev peale üritust). Loomulikult oli suhtlust talgujuhi ja tema otsese kontaktisiku – halduri – vahel rohkem, kuid sel juhul põhines see tõesti üks-ühesel kommunikatsioonil ja seega ei sattunud asjasse puutumatud isikud liigse spämmivoolu alla. Tõsi, vahetult enne 1. maid sai teele saadetud väga sisukaid e-kirju nn „viimase hetke infoga”, mis ilmselgelt paljudel lained pea kohal kokku lõid ja ka paanikat põhjustasid.

Samuti oli oluliseks inimeste koolitamine: aprillis toimusid talgujuhtidele koolitused, kus anti terviklik ülevaade mõttetalgute läbiviimisest. Kindlasti kriitilise tähtsusega hetk igas mõttes: ühelt poolt see võimustas inimesi ja innustas andma endast sügavaima parima. See energia, sära ja vaimustus, mis inimeste nägudel peegeldus andis meile küll veendumuse, et 1. mai kui päeva õnnestumise oleme nüüd usaldanud teiste inimeste kätte. Ja mõttetalgutel osalejad on heades kätes. Teisalt muidugi, oli see päev paljudele reaalsuselöök: kui inimesed mõistsid, mida neilt oodatakse ning see eeldab ka üsna suurt tööpanust, otsustasid paljud talgujuhtimisest loobuda. Olime jõudnud kriitilise hetkeni: ligikaudu ¼ talgujuhist vabatahtlikke otsustasid paar nädalat enne 1. maid loobuda. Põhjuseid oli muidugi erinevaid: lisaks teatud inimlikule faktorile (haigused, komandeeringud) mängis ka meedia üsna kriitiline noot oma kandvat rolli. Igatahes, viimasel hetkel tuli oluliselt pingutada, et leida uusi inimesi ning motiveerida neid vaid mõned päevad enne projekti panustama. Siin sai üheks oluliseks taktikaks konkreetsete mõttekodade ja nende kojavanematega kontakti loomine: nemad aitasid leida inimesi enda ümber. Sageli sai ka aktiivsematest talgulistest endist ühekorraga talgujuhid. Seega, inimene on ja jääb selliste projektide puhul oluliseks ja kandvaks, vahest ka kaduvaks, lüliks.

Talgujuhtide tegutsemisele pani teatud punkti ka kuu aega hiljem toimunud kokkutulek, kus tegime tagasivaate 1. maile. Koos uurisime, millised olid üritusega seotud eredamad mälestused ning mida ühiselt on selliste projektide elluviimisest õppida. Samuti kaasasime osalejaid mõtlema selles suunas, kuidas toetada uute algatuste elluviimist. Usume, et sellelt päevalt kasvasid välja meie jaoks järgmise põlvkonna tegijad ja kogu projekt panustajad. Samuti oli see oluline tänuavaldus vabatahtlikele ning teatud lõpetatuse tunde loomine.

Hoiame “kätt”

Aja jooksul sai ka selgeks, et neljasaja inimese koordineerimine on mitme inimese ülesanne. Nii kujunes toimkonnas vajadus leida vabatahtlikke, kes talgujuhtidele suunatud tegevust koordineeriks. Ka siin vaatasime enda ümber ja leidsime inimesi, kes olid valmis panustama oma isiklikku aega projekti, kaasa arvatud aktiivsed tudengid ülikoolidest. Ilmne on see, et iga sellise projekti puhul tegelikku töömahtu pole mitte kunagi võimalik ette ennustada. Iga talgujuht sai endale isikliku kontaktisiku, nimetasime ta talgujuhi halduriks, kes saatis infokirju ning suhtles vahetult ja pärast mõttetalguid talgujuhtidega. Haldurid olid jagatud maakondade kaupa, mis võimaldas ühe piirkonna halduril teha operatiivselt maakonda puudutavaid otsuseid, nt muudatused talgujuhtide mõttekoja asukohas. Kindlasti selline personaalne lähenemine on vajalik, ent sellel on ka teine külg: oli neid talgujuhte, kes suhtlesidki kontaktisikustega sageli mitu korda päevas tajumata, et tegelikult oli ju tema seljataga veel nelikümmend inimest.

Jagatud juhtimine

Nimetatud toimkonna eripäraks oli omanäoline paarisrakendina juhtimine. Eriti oluline on see puhkudel, kui projekti tuleb vedada põhitöö kõrvalt ning kui projekti ajaline maht on raskelt ette prognoositav. Nii oli koolitus-ja talgujuhtide toimkonna ees kaks inimest, kes üldise koordineerimisega tegelesid. Ühelt poolt olid kriitilised ülesande omavahel jagatud, ent samas olid mõlemad teemaga kursis ning said kaasa rääkida üldise toimkonna tasemel. See nn jagatud juhtimine võimaldas üksteist vajaduse korral asendada. Paarisrakendi puhul on oluline ka nüanss, et inimeste omavahelised arusaamad töö käigust ja vastutuse jaotusest langeksid kokku ning vajadusel on mõlemad nõus kriitilistel hetkedel lisaaega panustama – koolitustoimkonnas just nii see toimiski.

Meeskonna siseselt oleme teinud tänaseks järgmised järeldused:

• leia meeskonda inimesed, kelle tööstiili ise tead või keda soovitatakse, ning keda oskad motiveerida: nii maandad riske, endal on kindlam ja mõnusam tunne asju teha;
• suure hulga vabatahtlike leidmiseks kasuta kõikvõimalikke võrgustikke: isiklikud suhtevõrgustikud, erialaühendused jne;
• arvesta vältimatu inimfaktoriga ehk sellega, et vabatahtliku töö korral võib suur hulk inimesi otsustaval hetkel siiski loobuda;
• loo toimiv kommunikatsioonisüsteem, mõtle läbi ja jaga vastutust;
• pea kinni endale tehtud ajakavast ja delegeeri, delegeeri, delegeeri. Esimest korda toimuvate projektide puhul on tõenäoline, et tuleb palju ootamatusi – nii on võimalus projektijuhil kriitilistel hetkedel pühenduda probleemide lahendamisele ja otsuste tegemisele, mitte jooksvate pisiülesannete lahendamisele.
• Ära pane kaalule usaldust – ehk siis, ära „spämmi”. Ole suhtlemises aus, otsekohene ja sõbralik: ka siis, kui on vaja mõni negatiivne uudis edastada.

Samuti on oluline tõmmata mõtteline piir enda ja teiste toimkonna ülesannete vahele: alguses oli suur soov ja tahtmine olla kõigi projekti üksikasjadega seotud. Aja jooksul, töömahu kasvades sai selgeks, et see on praktiliselt võimatu. Jäi vaid loota, et teised teevad oma tööd samahästi kui sinu meeskond.

Selle projekti käigus kohtusime väga paljude toredate, ettevõtlikke ning tegusate inimestega: mõttetalgute üheks pärliks oli kindlasti võimalus näha niivõrd suurt hulka inimesi pühendunult ühise eesmärgi nimel tegutsemas. Selline kogemus on äärmiselt rikastav ning paneb muidugi mõtlema sellele, kuidas oma organisatsioonides, kogukonnas või riigis laiemalt saame luua eeldused koostegutsemiseks ning millegi uue loomiseks…Tõenäoliselt inimesi enam kaasates ning neid usaldades.

Koolitus- ja talgujuhtide toimkond
Piret Jeedas, Ruumi Loomine, Ruumiloojad, koolitaja ja konsultant
Kaia-Kaire Hunt, TTÜ Majanduskoolituskeskus

---

Inimestele lähemale
Lembi Ruubel, Mõttekoja vanemate koordinaator

1. mail oli sihiks üle kogu Eesti avada vähemalt 400 ametlikku mõttekoda. Ei saa salata, esialgu tundus sellise arvu mõttekodade ja kohavanemate leidmine üsna utoopiline. Oluline oli jõuda rohujuure tasandile ning kohalike inimestele võimalikult lähedale. Selleks leidsime maakondlikud koordinaatorid, kes tunneks inimesi ja võimalikke kohti, kus mõttekoda võiks asuda. Maakondlike koordinaatoritega suhtles kogukondade toimkond. Laialdaselt kasutati isiklikke kontakte, võrgustikke, abi oli ka meedias tekkinud diskussioonist, kas niisuguseid mõttetalguid on arukas ja mõistlik korraldada, mis ühtlasi äratas huvi.

Kogu ettevalmistusperioodi jooksul korraldas infovahetust mõttekodade vanemate koordinaator. Tekkis ka mõttekoja vanemate list, kuhu iganädalaselt edastati olulist infot ning lahendati operatiivselt esilekerkinud mured. Suuremates piirkondades korraldati ka mõttekoja vanemate koolitused. Tagasiulatuvalt võib välja tuua järgmised õppetunnid:

– suure hulga erinevate inimestega töötamiseks on oluline, et infovahetus oleks konkreetne ja läbimõeldud, liste ei tohi kuritarvitada liigse infomüraga.

– IT võimekus on väga erinev- ei tasu loota, et kõik saavad hakkama. Süsteem peab olema võimalikult lihtne.

– vabatahtlikult liitunud inimesed on kohusetundlikud, positiivsed, koostööaltid, valmis aitama ning vajadusel ka kiiresti kaasa mõtlema ning ootamatuid olukordi lahendama.

– kolleege peab ja võib julgesti usaldada.

Kogu ettevõtmise õnnestumisele aitas kaasa õige aeg: inimesed vajasid positiivset impulssi. Leiame, et kodanikud tahavad aidata kaasa heade ideede elluviimisele, teha midagi tavarutiinist väljaspool, olla osa millestki suurest, ennast teostada ja tõestada, et saadakse millegi erilisega hakkama. Usume, et mõttetalgud on sellise kultuur loomisel andnud positiivse tõuke.